Kui hoones kaob ootamatult vool või tekib tulekahju, muutub tavalisest valgustusest hetkega kõige kriitilisem süsteem hoones – hädavalgustus. Just see määrab, kas inimesed leiavad suitsuses või pimedas koridoris tee väljapääsuni või tekib paanika. Seepärast ei ole hädavalgustus pelgalt “roheline silt ukse kohal”, vaid läbimõeldud süsteem, millel on selged nõuded nii projekteerimisele, paigaldusele kui ka regulaarsele kontrollile.
Selles artiklis teeme selgeks:
- mis on hädavalgustus ja kuidas jagunevad evakuatsioonivalgustus ning paanikavalgustus;
- millised nõuded tulenevad Eesti õigusaktidest ja standarditest;
- kuidas korraldada hädavalgustuse kontrolli ja hooldust nii, et süsteem ka päriselt töötab.
Märkus: Artikkel on praktiline ülevaade. Konkreetse hoone nõuded sõltuvad kasutusotstarbest, suurusest ja riskiklassist – vajadusel kaasake kindlasti pädev spetsialist ning kontrollige õigusaktide kehtivat redaktsiooni.
Mis on hädavalgustus?
Hädavalgustus on valgustus, mis käivitub automaatselt siis, kui tavavalgustuse toide katkeb. Standardi EVS-EN 1838 („Valgustehnika. Hädavalgustus”) järgi jaguneb hädavalgustus kaheks suureks rühmaks:
- evakuatsioonivalgustus – valgustus, mille eesmärk on võimaldada inimestel hoonest ohutult lahkuda;
- tagavaravalgustus – valgustus, mis võimaldab tegevust jätkata (nt haiglate operatsioonisaalid, juhtimiskeskused).
Evakuatsioonivalgustus omakorda jaguneb kolmeks:
- evakuatsiooniteede valgustus – tagab, et koridorid, trepikojad ja väljapääsud on pimeduses leitavad ja läbitavad;
- avatud ala valgustus ehk paanikavalgustus – suuremates ruumides (saalid, kaubanduspinnad) aitab vältida paanikat ja juhatab inimesed evakuatsioonitee suunas;
- ohtliku töökoha valgustus – võimaldab ohtliku tööprotsessi (nt liikuvate masinatega) turvaliselt lõpetada.
Praktikas kuuluvad süsteemi juurde ka evakuatsioonipääsu märgid – rohelised valgustatud või läbivalgustatavad suunaviidad, mis peavad olema nähtavad igast evakuatsioonitee punktist.
Millised nõuded kehtivad Eestis?
Hädavalgustuse teemad tuginevad Eestis eelkõige tuleohutuse valdkonna õigusaktidele ja standarditele.
Olulisemad alusdokumendid:
- Tuleohutuse seadus – üldised kohustused ehitise omanikule ja valdajale, sh ohutu evakuatsiooni tagamine.
- Siseministri määrus nr 17 (30.03.2017) „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded ja nõuded tuletõrje veevarustusele” – sätestab muu hulgas, millistes hoonetes on evakuatsioonivalgustus ja väljapääsumärgistus kohustuslikud.
- EVS-EN 1838 – valgustustehnilised nõuded (valgustustihedused, ühtlus, märkide nähtavus).
- EVS-EN 50172 – evakuatsiooni hädavalgustussüsteemide projekteerimine, kontroll ja hooldus.
- Päästeameti juhendmaterjalid ja nõuanded tuleohutuspaigaldiste kohta.
Üldreeglina peab evakuatsioonivalgustus olema hoonetes, kus viibib palju inimesi või kust evakueerumine on keerulisem: majutus- ja ravihooned, kogunemishooned, kaubandus- ja büroohooned, tööstus- ja laohooned ning garaažid. Täpsed piirid (pindala, korruselisus, kasutajate arv) tulevad määrusest ja hoone kasutusotstarbest.
Põhilised tehnilised nõuded lihtsustatult
- evakuatsioonitee keskjoonel peab valgustustihedus olema vähemalt 1 luks;
- avatud alal (paanikavalgustus) vähemalt 0,5 luksi ala keskosas;
- valgustus peab käivituma toitekatkestusel automaatselt ja saavutama nõutava taseme kiiresti;
- tööaeg peab katma evakuatsiooniks vajaliku aja, tavapraktikas vähemalt 1 tund;
- väljapääsumärgid peavad olema nähtavad ja üheselt mõistetavad kogu evakuatsioonitee ulatuses.
Täpsed väärtused ja erisused tulenevad standarditest EVS-EN 1838 ja EVS-EN 50172 ning hoone tuleohutusprojektist.
Kontroll ja hooldus: kõige sagedasem nõrk koht
Suur osa hädavalgustuse probleeme ei tule projekteerimisest, vaid sellest, et süsteemi ei kontrollita. Aku vananeb vaikselt – valgusti põleb võrgutoitel ilusti, kuid toitekatkestusel kustub mõne minutiga.
Hea praktika (EVS-EN 50172 põhimõtted):
- igapäevane/iganädalane visuaalne kontroll – kas indikaatortuled näitavad normaalset olekut;
- igakuine funktsionaalne test – lühike toitekatkestuse simulatsioon, mille käigus kontrollitakse, et iga valgusti süttib;
- iga-aastane täiskestustest – valgustid peavad töötama akutoitel kogu nimiaja (nt 1 h) ja seejärel korrektselt taastuma;
- dokumenteerimine – kõik kontrollid, rikked ja parandused kantakse päevikusse, mis on järelevalve käigus ette näidatav.
Kui hoones on korraldatud elektrikäit, on mõistlik hädavalgustuse kontrollid siduda käidukavaga – nii on ühes kohas kirjas, kes, millal ja kuidas teste teeb ning kuhu tulemused dokumenteeritakse.
Levinumad puudused hädavalgustuse juures
- akud on vananenud ja valgustid ei tööta nimiaja lõpuni;
- valgusteid on ümberehituste käigus eemaldatud või vale asukohta tõstetud;
- väljapääsumärgid ei ole nähtavad (riiulid, reklaamid, vaheseinad varjavad);
- testimine toimub “paberil”, kuid reaalselt toitekatkestust ei simuleerita;
- puudub hoolduspäevik või vastutaja on määramata;
- uue planeeringu juures ei ole evakuatsiooniteed üle vaadatud.
Kokkuvõte ja järgmine samm
Hädavalgustus on süsteem, mida on lihtne unustada, sest igapäevaselt seda vaja ei lähe. Just seepärast on regulaarne kontroll ja korras dokumentatsioon ainus viis olla kindel, et kriitilisel hetkel valgus ka päriselt süttib – ja et hoone vastab Päästeameti järelevalve nõuetele.
Kui soovid hädavalgustuse üle vaadata, testimise süsteemseks muuta või siduda selle hoone elektrikäiduga, siis Propertime aitab: hindame olukorra, koostame kontrolliplaani ja korraldame hoolduse koos nõuetekohase dokumentatsiooniga.
